postitus sai inspiratsiooni minu doula-kursaõe loost, kuidas esimese lapsega koju jõudes tuli hakata googeldama"babies for dummies", sest kuigi sünnituseks oli hoolsalt ette valmistatud, ei olnud tal aimugi, mida nüüd selle vastsündinuga küll peale hakata
Nonii, sul on nüüd laps. Ilus väike oodatud ime. Kuidas iganes ta ilmale tuli, see on nüüd möödas. Sa paned ta riidesse, sätid turvahalli…ja korraks kangestud. Ta on ju nii pisike, kuidas ta sinna ära ei upu?! Annad siiski hälli kõhklevalt mehele ning veedad terve sõidu koju lapse hingamist kontrollides. Auto keerab maja ette - tundub, et saite hakkama! Jõudsite turvaliselt koju.
#1 - tagasi kodus
Alles sa tõenäoliselt olid siin, mitte kaua aega tagasi, mõõtsid tuhude vahesid, pakkisid viimaseid asju kokku "kas nüüd on aeg minna?". See kodu ei ole enam päris sama. Asetad uue elaniku ettevaatlikult diivanile või voodisse ja jääd teda vaatama. Võib-olla on ta natuke räsitud oma pikast teekonnast, kergelt kriimuline või muljutud, pusserdab naljakalt, teeb nägusid ja tundmatuid häälitsusi. Nii võikski jääda teda vaatama…aga mis temaga nüüd edasi peaks tegema ?
Äkki lihtsalt istuks ja vaataks teda, kuni ta täisealiseks saab? Tundub nagu eksitus, et nii keerulise olendiga ei kaasne mitte üheti tegevusjuhendit ja haiglast antigi lihtsalt hea sõna peale koju kaasa…
#2 - kohanemine üsavälise eluga
Esimesed nädalad värske perena mööduvad tõenäoliselt natuke nagu pilves - lisaks pidevale beebi imetlemisele, vaatlemisele ja hingamise kontrollimisele käib elu söögi ja magamise tempos, vürtsiks vahele ka puuksutamine, krooksutamine ja mähkmevahetused. Vastsündinu perioodil ei ole esikohal arendavad tegevused, sest beebi vajab kohanemist uue maailmaga ja pere uue liikmega. Senine soe ja pime elu, kus toitu oli külluses ja keskkond valdavalt ühetaoline, on asendunud liiga valge, liiga valju, kuuma või külma, märja ja sügeleva pärismaailmaga. Laps ei pea kohanema mitte ainult uue ümbritseva keskkonna, vaid ka emast eraldi olemisega. Kust ja millal tuleb toit, on järsku tundmatud tegurid. Selleks et maailmaga kontakti looma hakata, on beebidel üks ja ainus tööriist - nutt.
#3 - beebi nutt
Nutmine on vägev füsioloogiline tööriist, sest seda on raske ignoreerida. Nutmisega on võimalik anda märku oma vajadustest ja ebamugavustest, kuid see on ka viis kontrollida oma keskkonna turvalisust. Ega mind ei ole üksi jäetud, kas keegi tuleb, kui ma kutsun? Osad beebi nutavad rohkem, teised vähem ning sellel ei pruugi alati olla seost praeguse hetke vajadustega ega määra, kui hästi vanemad oma rolliga hakkama saavad. Ka siis, kui mähe on kuiv ja kõht täis, võivad beebid ~2 tundi päevas nutta lihtsalt selleks, et tulla toime emotsioonidega. Ka täiskasvanul on ju parem olla, kui oled saanud stressijärgselt ühe peatäie nutta häbita, ilma et keegi sind takistada üritaks?
Millegi pärast tekitab aga lapse nutt meis lootusetust, viha, saamatust, kurbust, ärevust ja hirmu, et lapsega on midagi tõsist lahti ning et "nutt ei lõppe kunagi". Olen omal nahal tundnud läbikukkumise tunnet, kui ei suuda kellegi beebit rahustada, sest ootused endale on olnud kõrged. Olles aga kõrvaline kolmas täiskasvanu, kes enne ja pärast lapsega koos viibimist saab unetunnid täis magatud, on mul võimalik oma emotsioone reguleerida ning anda nutule teine tõlgendus. Lapsevanemate võime enda keset hoida on aga oluliselt komplitseeritum.
Nuttev ja rahutu beebi võib tulla šokina, kui selleks puuduvad eelnevad teadmised ja ettevalmistus. Mida beebi vajab nutmise ajal (kui tema põhivajadused on rahuldatud), eriti kui see toimub regulaarsetel aegadel päevast, on rahulik kohaolu ja lähedus. Isegi, kui nutt selle peale ei lõppe, anname lapsele märku, et oleme olemas, mõistame, hoiame ruumi. Räägi, laula, patsuta kergelt, mis iganes sinu enda jaoks kõige paremini töötab. Ja kui eneseregulatsiooni piir hakkab kätte jõudma, anna laps kellelegi teisele või aseta ta korraks turvalisse kohta ja eemaldu, et end koguda. Selle lühikese aja jooksul ei juhtu temaga midagi.
#4 - lähedus ja toitmine
Vastupidiselt iganenud arusaamadele ei ole beebisid võimalik lähedusega ära hellitada. Selleks et üleminek eraldatud olemisele oleks nii ema kui beebi jaoks võimalikult sujuv, paku alguses beebile nahakontakti nii palju kui võimalik. Mõnele beebile (ja emale) sobib hästi linas kandmine, mis võimaldab maksimaalset lähedust ning samal ajal annab emale vabaduse ringi liikuda ja käsi kasutada. Sama kehtib rinnaga toitmise osas - ka see tegevus vajab algselt õppimist ja omandamist ning rinnapiim on toit, jook ja lohutus ühes, seega kella pealt arvet pidada, et alles ma ju söötsin teda, ei ole vastsündinu perioodil mõistlik.
Üks põhiline värskete vanemate stressiallikas on - kas laps saab ikka piisavalt süüa? Millegi pärast kohtab sünnitusmaja personali ja lastearstide poolt vahel põhjendamatud hirmutamist beebi kaalu languse kohta. Beebid kaotavad füsioloogiliselt isegi kuni 10% oma sünnikaalust esimestel päevadel ning peaksid tagasi sünnikaalu jõudma hiljemalt ~10. päevaks. Väga tihti kohtab aga paanikat, kus juba teisel päeval hirmutatakse vanemaid andma lisatoitu, sest beebi kaotab kaalu. Kerge näljatunne on mõeldud motiveerima beebit õppima rinnaga sööma ning algne ternespiim peaks olema oma koostiselt piisav, et rahuldada beebi esmased vajadused. Kui beebi kakab ja urineerib regulaarselt ning on pärast toitmist rahulolev, ei ole põhjust muretsemiseks.
#5 - ärkveloleku aknad ja tutvumine
Vastsündinu on üks imelik tegelane, sest ta magab PALJU. Jep, keskmiselt 16-18 tundi päevas veedab see tegelane lihtsalt nohisedes. Kuna sündides puudub beebil arusaam päevast ja ööst, ema üsas oli ju ühtmoodi polaaröö viiekümne musta varjundiga, siis võivad pikemad uned sattuda hoopis päevasele ajale. Selleks tuleb täiskasvanutel luua keskkonna abil selge raamistik, millal on päev ja millal öö ning kõige lihtsam on selleks kasutada valgust. Ka rinnapiima muutuv melatoniinitase on mõeldud ööpäevarütmi väljakujunemisele kaasa aitama.
Neid lühikesi beebi ärkveloleku aknaid on hea kasutada kontakti loomiseks ning üksteise tundma õppimiseks. Nii nagu meile meeldib lõputult beebit vaadata, on ka neile põnev meie nägude uurimine, suu liikumise jälgimine, hääle kuulamine. Mida rohkem beebit vaadelda, seda enam hakkavad silma tema isikupärased väljendusoskused ning nii õpime tema soovidele adekvaatsemalt vastama. Ma üldiselt ei soovita proovida beebi vihjeid ja nägusid interneti abil "lahti häkkida", vaid võttagi just see aeg ja lahti mõtestada sinu lapse konkreetsed märguanded sellele, et mähe on märg, kõht tühi või et elu on lill. Tema liigutused ja häälitsused võivad alguses tunduda seosetud ja kaootilised, kuid usu mind - mõne aja pärast suudad teda juba oluliselt kergemini tõlgendada ning see omakorda tõstab sinu enesekindlust lapsevanemana.
Füsioterapeudina soovitan loomulikult ka hakata beebit võimalikult varakult kõhuli asetama, kuid seda siis, kui tunned et oleks selleks ise valmis. Pole hullu kui kõhuli asetamine viibib mõned nädalad. Mida varem aga alustada, seda kiiremini beebi asendiga harjub ning ühtlasi soodustab kõhuliolek seedimist ja gaaside väljutamist.
Klišee, aga tõsi - see ei kesta igavesti
Küsi ükskõik milliselt emalt ja nad kinnitavad, et vastsündinu aeg möödus helikiirusel, ükskõik kui kerge või raske see oli. Päevad võivad olla pikad, aga nädalad lendavad, seega valmista nii enda keskkond kui meeleseisund selleks perioodiks juba valmis. Mõtle läbi lahenduskäigud juhuks, kui see aeg saab olema tõesti raske ning lepi kokku lisajõud, kes vajadusel saavad tulla ja abikäe osutada, et sina saaksid olla parim versioon endast väiksele abitule konnakesele.
FysioDoula
Comentários